kogu see vaktsiinidraama

Suured paanikad on jälle liikvel. Sõda vaktsiinitandril ei anna mingeid raugemise märke. Selle asemel, et pidada mõistlikku debatti ning teemat rahulikult arutada, on alanud mingi 21.sajandi versioon nõiajahist. “Teisitimõtlejad” päris otseselt tuleriidal ei lõpeta, kuid hordide viisi inimesi oleksid valmis nad rihmadega nõela alla vedama. Põlema panemise eest võib tänapäeval paragrahvi alla sattuda, nõela alla vedades teenitakse rahvatervise huve. Viha õhutamine on kindlasti õige viis oma eesmärke saavutada, umbes nagu ükskõik, mille peale surumine ja sundimine.
Eks see viha õhutamine saab toimida siis, kui on neid, kes väga süvitsi minna ei viitsi. See pole isegi enam humoorikas, vaid isegi natuke labane, sest kommentaariumid ning inimestes kujundatud arvamused näitavad selgelt, et kõik läheb täpselt sinna, kuhu tüür on suunatud. Vaktsineerimata laste vanematele trahvid, lastele eraldi lasteaiad ja koolid, sest nad on ometi vastikult ohtlikud raiped, kes käivad ringi nagu kirpe täis koerad ja nakatavad kõiki siin maailmas (eriti vaktsineerituid).

Selgub, et 2011–2015 aastatel registreeriti 0–14-aastaste vanuserühmas 1-2 tuberkuloosijuhtu aastas. (http://rahvatervis.ut.ee/bitstream/1/6725/4/TTH25_BCG.pdf) Mõlemad lapsed said haiguse vaktsiinist. Kopeerin: 2-kuusel lapsel tekkis BCG üldinfektsioon ja lokaalne lümfisõlmede suurenemine ning abstsess, maksa ja põrna suurenemine, BCG protsessist tingitud silma eeskambri liited. Laps vajas haiglaravi (tuberkuloosivastane ravi, abstsessi kirurgiline eemaldamine, hilisemas etapis laserteraapia). Laps sai tuberkuloosivaktsiini 2. elupäeval. Pärast BCG üldinfektsiooni teket diagnoositi lapsel umbes 3 kuu vanuses kaasuvana kaasasündinud interferoon Y retseptori osaline puudulikkus (immuunpuudulikkuse seisund), mis soodustas elusvaktsiini kasutamisel üldinfektsiooni teket. 4-aastasel lapsel diagnoositi kahepoolne kopsupõletik (BCG infektsioon), mis vajas tuberkuloosivastast ravi. Laps sai tuberkuloosivaktsiini 3. elupäeval. 3 aasta vanuselt diagnoositi krooniline granulomatoostõbi ning kompuuteruuringul kopsus pneumoonia leid, mis ei allunud tavaravile antibiootikumidega ega seenevastasele ravile. 4 aasta vanuselt diagnoositi immuunpuudulikkus. Tuberkuloosivastase raviga lapse seisund stabiliseerus. (https://www.ravimiamet.ee/2017-aastal-laekunud-ravimi-k%C3%B5rvaltoime-teatised).

Paneb mõtlema, kes siis nendele vanematele oleks pidanud maksma selle eest, et nende laps sai haiguse, mille vastu nad kaitsesüsti tegid. Või äkki oleks keegi mulle maksnud kui minu beebi pidi vaktsiinitüsistuse tõttu operatsioonile minema. Muidugi ma ei saa iialgi 100% kindlusega väita, et see oli vaktsiini kõrvaltoime, kuid ometi on see kõrvaltoimena infolehes kirjas (toona ei teadnud ma sellest loomulikult midagi). Hiljem uurides selgus, et ma ei ole kaugeltki ainus, kelle lapsel on just pärast tuberkuloosisüsti probleeme olnud, aga see on juba eraldi jutt. Minule sellest ühest kõrvalekaldest piisas, et teemasse rohkem süveneda ning praegu ma ei nimeta end vaktsiinivastaseks, kuid tunnen iseenda naiivsuse pärast piinlikkust. Ilmselt on neid inimesi veel, kes on näinud ja kogenud midagi, mis neid ajendab ise uurima ja faktikontrolli tegema. Selles pole miskit valesti, ma leian.

Keegi ei tee iialgi midagi, mis võiks last kahjustada ning siis arvasin mina ka, et kogu süsteem minu ümber on õilsalt sellele põhimõttele üles ehitatud. Ma ei arva endiselt, et on algatatud vandenõu inimkonna maalt pühkimiseks ning arstid teavad, kuid vaikivad maha kogu kurjuse, mis neil kästakse patsientidele teha. Kõik lähtuvad õpitust sellest, mis öeldakse, et tuleb teha. Liiga vähe on küsimuste esitamist, kahtlemist, ise uurimist ning juba esitatud info kontrollimist.
Kindlasti on eksperdid piisavalt taibukad, et välja töötada süsteem, mis aitaks muul moel rahvatervise huve teenida. Lausvaktsineerimise asemel selgitada teha proove ning selgitada välja, kellel on loomulik immuunsus, kes on haigustele vastuvõtlik ning mitte lõhkuda täiesti tervet immuunsüsteemi ning muidugi selgitada välja riskigrupp ja mitokondriaalne seisukord, et leida need, kellel on suurem tõenäosus kõrvaltoimete esinemiseks. Kõik inimesed on ju erinevad ja neile kõigile ei saa üks asi sobida. Eriti imikutele.
Aga inimestel on ju ometi ka endal vahendid olemas. Enne mingi vaktsiinide teemas kanda kinnitanud tõe uskumist heitke pilk ajalukku, Terviseameti statistikale ja iseenda immuniseerimispassi. Mitu inimest on hoolimata vaktsiinist haigestunud, mis süstid on enamik saanud ja kui paljud on RE-vaktsineeritud. Lihtsalt alustuseks. Seejärel heita pilk riiklikesse immuniseerimisdokumentidesse, kust väike väljavõte on blogis ka olemas. Vasturääkivusi leiaks ilmselt veelgi, kuid ka lihtne inimene leiab sealt infot, mida tavaliselt näiteks perearstilt ei pruugi saada. See ei tähenda, et tuleb äärmuslaseks hakata, aga faktikontrolli ja kriitlise mõtlemise võime peaks säilima igas olukorras.

Praegu toimuvat ei nimetaks ma isegi mitte “vaktsiinisõjaks”, sest mittevaktsineerijad ei ole mingid sõdalased. Pigem tundub, et need on padupooldajad, kes õhutavad viha, jagades õpitud, mitte kontrollitud seisukohti. Süüdistamised, sildistamised, ülbamised ja sõimamised – hea pinnas igale arutelule! Tundub, et nüüd hakkab välja kooruma ka tõeline eesmärk – juba käib jutt vaktsiinide kohustuslikuks muutmiseks. Inimesed on hästi alla neelanud neile mõeldud sööda ning teenivad ilmselt eneselegi teadmata kellegi teise suuremat eesmärki. Mõtlesin, miks just nüüd? Siis lugesin, et keegi on ära tabanud võimaliku seose. Ma ei tea, kas need asjad on seotud või mitte, aga kopeerin siiski: “1. Juunil 2017 valiti Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu poolt ERRi uueks juhiks Eerik Roose.  Roose varasem ametikäik – ajalehe Postimees / AS Eesti Meedia ärijuht, peadirektor, müügidirektor (1998–2016).  Eesti Meedia AS omanik on omakorda Margus Linnamäe, kellele muuhulgas kuulub ka ettevõte UP Invest. UP Investi alla on koondatud ka Linnamäe ravimiärid nagu ravimite edasimüüja Magnum AS, meditsiiniseadmete edasimüüja Semetron Group ja toidulisandite edasimüüja Allium UPI. Seejuures on Magnum Tamro kõrval üks kahest Eestis ravimite hulgimüüki kontrollivast ettevõttest.”

Muideks üks asjalik kommentaar veel, mille ma leidsin ja nahaalselt Ravimite ja vaktsiinide grupist enda jaoks kopeerisin:

“Lisan siia juurde, et varem oli selline info, et palju on haigestunutest – surnutest vaktsineeritud ja palju mitte, avalik info Terviseameti ametliku statistika lehel. Teate, miks seda infot enam ei ole sel moel ? Sest 90% haigestunutest ja surnutest olid vaktsineeritud ja inimesed hakkasid selle pärast küsimusi küsima…

Väljavõte:

Läkaköha:
2005 a. – Haigestunud laste arv Eestis 25, neist olid vaktsineeritud 24.
2006 a. – haigestunud laaste arv 49, neist vaktsineeritud 47
2007 a. – haigestunud lapsi 137, neist vaktsineeritud 116.
2008 a. – haigestunud laste vaktsineerimise andmeid Tervisekaitse ei avaldanud (võite ise arvata, miks). Kõikidest haigestunutest (täiskasvanud ja lapsed kokku) 68,9% olid vaktsineeritud.

Leetrid:
2007 – haigestumisjuhtumeid 1, laps leetrite vastu vaktsineeritud
2008 – 2009 haigestumisjuhtumeid ei ole.

Mumps:
2003 – 35 haigestunud, neist 20 vaktsineeritud
2005 – 29 haigestumist, neist 21 vaktsineeritud
2006 – 17 haigestumist, neist 13 vaktsineeritud
2007 – 18 haigestumist, neist 14 vaktsineeritud
2008 – 14 haigestumist, neist 11 vaktsineeritud

Punetised:
2006 – 5 haigestumist, neist vaktsineeritud 3
2007 – 10 haigestumist, neist 7 vaktsineeritud
2008 – 4 haigestumist, neist 2 vaktsineeritud, 1 vaktsineerimata, 1 kohta puuduvad andmed.” Kommentaar on vist liigne…”

Pole alust arvata, et tegemist on välja mõeldud numbritega. Keegi võib neid andmeid minna küsima uuesti. Huvitav oleks näha, mida täna öeldakse. Praeguse hüsteeria taustal oleks see eriti huvitav.

Isiklikult olen lugenud artikleid uuringute kohta, kus räägiti sellest, et vaktsineeritud laps on veel isegi kuni 2 kuud nakkusohtlik ja hoopis vaktsineerimiste suurendamine ühiskonnas võib kaasa tuua haiguste uued puhangud. Vastavad numbrid on Euroopast ka olemas, kus hakati vaktsineerima enne ja siis tulid puhangud ja siis tõsteti kisa, et veel rohkem on vaja vaktsineerida. Eesti statistika täpselt sellist kuritegelikku käitumist ka kinnitab.”

Ja veel leetrite kohta: “Leetrite paanika valguses on sobilik hetk analüüsida leetrite puhangut Itaalias 2017.aastal. Allikas: http://www.salute.gov.it/…/Bollettino_morbillo_37-2018.pdf

Itaalias elab üle 60 milj. inimese. 2017. aastal registreeriti 4991 juhtu.

Kas süüdi olid vaktsineerimata lapsed?
74% (3702) haigestunutest olid vanuses 15 või vanemad. Kuni 4a vanuseid lapsi oli haigestunutest 16,4% (870 last). Keskmine haigestunu vanus 27a.

Kas haigus on lastele ohtlik ja võib lõppeda surmaga?
870-st (sh 282 alla 1a vanused) kuni 4a haigestunud lapsest suri 1, kellel oli kaasuv haigus. 241-l (27%) lapsel tekkisid tüsistused. Kõige sagedasem tüsistus oli kõhulahtisus. Terviseameti lehel toodud leetrite kõige sagedasemaid tüsistusi esines – kopsupõletik 7,6%, keskkõrvapõletik 4,5% ja entsefaliit 0,04%. Otsus: Kõikidele Itaalias sündivatele LASTELE vaktsineerimine kohustuslikuks. Ja mitte ainult leetrite vastu, vaid kogu riiklik vaktsineerimisprogramm.”

Orwelli “1984”?

Ma ei saa kuidagi vastu sellele, et ma näen, kuidas iga väiksemgi kahtlust äratav postitus või artikkel tuleb kiirelt ära likvideerida. Ent see pole alati nii olnud. Inimestelt on justkui võetud õigus erapooletult asja uurida ja sõna võtta ning ilmutada vähimatki kahtlust praeguse süsteemi suhtes. Veider, et isegi kui sõnavõtud on sama kaaluga ja neid jagavad oma valdkonda tundvad isikud, ei ole ükski seisukoht pädev nii kaua kuni see ei kinnita kõike, mida kinnitama peab. Alati on kahtlusi kinnitavad uuringud ja ütlused “kahtlased”, “tõestamata” ja “ebapädevad”, kuid pooldav info miskipärast eranditult “kindel”, “kontrollitud” ja “tõestatud”.
Kui see nii oleks, peaks olema küllalt lihtne tõestada ka hüsteerilistele “vaktsiinivastastele”, et neil ei ole õigus. Näiteks oli lehes ühe perearsti vaktsineerimist puudutav lugu, mida kommenteeris 40-aastase staažiga nakkushaiguste spetsialist ning tõi välja aspekte, mis andsid mõista, et selles teemas ei ole kõik päris nii lihtne ja roosiline ning toonitas, et on fakte, mida tuleb lisaks jaatamisele vaadelda. Kohe tuli kiri järgmiselt perearstilt, et vaja kiirelt asjad ikka selgeks rääkida ja meedial on vastutustundetu meedikuid ning meditsiini õõnestada. Veel üks arst avaldas suurt nördimust, et ka vastulause ilmus. Üks lugu, mille kirjutas oma ala valdav staažiga epidemioloog ning teemas orienteeruv inimene tembeldatakse mitmes järjestikuses loos põhimõtteliselt süüdimatuks ja ülbikuks, kes perearstide tööd ei hinda ning rahva tervisest ei hooli.

Suur vastureaktsioon näitab, et sel teemal on avalikult mingit erapooletut arutelu pidada tõeliselt raske. Ilmselt selle pärast ei näe ega hakkagi me nägema vaktsineerimise teemal kuigi erapooletuid lugusid ning sealt kujuneb ka üldrahvalik arvamus. Järelikult ei ole olemas, muidu oleks kirjutatud. Kõik, kellel on mingid kahtlused, on selles valdkonnas poole rahvastiku jaoks kergemeelsuse tipp ning ilmselt arvavad automaatselt, et Maa on lapik. Võin kinnitada, et nii see pole.
Karjutakse muudkui “tõendeid! tõendeid!”, aga kas keegi ka neid tõendeid kunagi on tõeliselt kontrollinud, mida ise usutakse? Ajakirjanikuna on mul küllalt raske selles teemas tasakaalu hoida, sest ma olen enda töös alati õppinud hoidma erapooletut joont ja hoian põhimõtet, et minu arvamus lugudesse ei jõua. Kuna alati tuleb sõna anda mõlemale osapoolele, ei saa ma aru, miks sellise teema puhul see ei peaks kehtima (kuigi ma olen ise teinud vaid ühe vaktsiiniloo, mis kajastas nii pooldavat kui kahtlevat poolt, ei ole see minu nägemist mööda kuigi levinud viis seda teemat kajastada). Ma saan aru, et “vaktsineerimisvastaseid” peetakse mingiks ökosektiks, mis võtab väiteid sealt, kus paistab Päike ja Kuu. Kindlasti on ka neid, kes tuhnivad ainult „emmefoorumites“ ja kahtlaste väärtusega infovoogudes, aga neid on mõlemal pool. Kuid “vaktsineerimisvastastest” püütakse jätta muljet justkui oleksid see kamp segaseid metsavendi, kes ravivad ennast salveisuitsuga ning pritsivad lihtsurelikke igal võimalusel püha veega. Isegi tõestatud faktidele tuginevad küsimused ja näited tallatakse pikema jututa maa alla ja vastuseid kas ei tule või tuleb mingi häma.

Ühe vastukaja üle nördinud arst mainis töökaaslasele “kolleegi, kes oma blogis kirjutab, et arstid saavad vaktsineerimise eest lisatasu, kuid see pole üldse tegelikult nii”. Ma ei tea, et meil keegi teine blogi peaks ning riiklikku immuniseerimisdokumenti oleks refereerinud, niiet jääb üle kahtlustada, et juttu oli minust. Mõtlesin, kas peaks arstile otse kirjutama, et “kolleeg” tsiteeris riiklikku immuniseerimisdokumenti, mis on kõigile netis avalikult leitav. Copy-paste, ei mingeid hinnanguid. Võib-olla kõik ei saagi mingit lisatasu ja ma ei tea mil määral seda makstakse ja kellele, aga niisugune punkt seal sees oli. Aga nähtavasti pole vaja kellelegi mingeid eraldi kirju saata, sest info liigub piisavalt hästi ka siis kui ma selle oma blogisse kirja panen.

Ma pean rõhutama, et minu blogi on minu blogi. Ma jagan siin enda vaatenurka, aga ka vastutan ka kõige öeldu eest. See ei puutu kuidagi minu töösse ega sellesse väljaandesse, kus ma töötan. Kõigil on oma maailmavaade, uskumused ja põhimõtted, minu omad kajastuvad siin postitustes. Töös lähtun ma ikka ja alati sellest, et mina olen info vahendaja, mitte selle looja ega kallutaja. Aga ma tahan olla õiglane ja kuulata ära mõlemad pooled alati kui selleks võimalus on.
Kui ma ütlen, et minu jaoks ei ole vaktsineerimise teema ainult must või ainult valge ning ma kontrollin, mida ma tsiteerin, kust infot saan ja mida sellel teemal jagan, siis nii see ka on ja mul ei ole probleemi vajadusel viidata, millele ma tuginen ning kui ma eksin, seda tunnistada. Ma ei räägi iseenda jaoks musta valgeks ja ei tao ainult ühte trummi, pigistades silmad kinni kõige ees, mis minu “arvamusega” kokku ei lähe.

Näiteks olen ma ka leidnud uuringuid ja statistikat, mis osade vaktsiinide tõhusust ka tõestavad ning ma ei hakka tegema nägu, et neid ei ole. Ma ei julgeks väita, et need on inimkonnale ainult kahju toonud, sest jällegi riskigruppide vaktsineerimine on (vähemalt minu leidude põhjal) tõepoolest kaasa toonud ka osade haiguste leviku vähenemist. Neid uuringuid on meeletult ja millalgi võiks täiesti kätte võtta ja kõik need PubMed-i lingid ühte kohta koondada, et inimesed saaksid ise oma silmaga need üle vaadata. Püüan seda millalgi ka teha.

Kui muud ei jää üle, naeruväärista oponenti

Üldsegi pole suurem osa neist kivirahe alla sattunud inimestest ei ole “segased öko-emmed, kes lürbivad MMS-i ja ravivad kärnkonnadega katku”, vaid tavalised ning ka kõrgharitud ja teadlikud inimesed, kes on teinud oma valiku ja elavad rahumeelselt oma elu ega räuska iga puu all, et vaktsineerijad on lollid ja lambad. Üldjuhul ma vaatan ja olen vait, sest ühe-kahe kommentaariga nagunii kedagi milleski ei veena, ja ei olegi vaja.

Mul võttis endal liiga palju energiat ja aega, et seda iseenda jaoks teha ning see on ka kõik, mis minu jaoks loeb. Teised võivad teha, mida õigeks arvavad ning vaevalt teeb keegi meelega midagi, mis nende last võiks kahjustada. Elame rahus ja ärme ärple igal võimalusel ega tule teistele midagi peale suruma, muidu võib ka öko-emps enda lilled kõrva tagant välja tõmmata ning käised üles kerida.

Praegu seda hüsteeriat kõrvalt vaadates näen ma tüüpilisi ja valesid seisukohti, mida rahvas verbaalse düsenteeriaga kuulutab. Populaarseim on see, et vaktsineerimata lapsed ja inimesed üleüldse on suureks ohuks “karjaimmuunsusele” ja nad tuleks kiiremas korras kuhugi ära isoleerida. Esiteks, kui vaktsiinid kaitsevad, siis milles mure? Teiseks on tegelikult on suurem osa täiskasvanuid samuti praegu “nakkusohtlikud”, sest enamik ei ole saanud paljusid neid süste, mida praegu lastele tehakse. Lisaks on täiskasvanud enamasti REvaktsineerimata ning nende vaktsiinide toime on aegunud (osasid vaktsiine tuleb ju iga 10-15 aasta tagant uuesti teha).

Veel infoks leetrite kohta (kopeerisin grupist ühe asjatundjama inimese postituse):

LEETRITE PARADOKS. Leetreid uurivad teadlased on ammu teadlikud nn “leetrite paradoksist”. Paradoks sõnastati Polandi poolt 1994 ja see seisneb selles, et kui populatsioon saab suures osas vaktsineeritud, siis leetrid muutuvad vaktsineeritud inimeste haiguseks. (1)

Edaspidine Polandi uurimistöö 1998 aastal selgitas välja, et need kellel ei teki immunvastust pärast esimest vaktsineerimist, muutuvad 2-5 aasta pärast aldiks leetrite nakkusele ja seda vaatamata sellele, et kõik vaktsiinid on tehtud. Sama uuring selgitas, et revaktsineerimine ei korrigeeri madalat immuunvastust, sest see on inimese immuno-geneetiline omadus. (2)

2007 aasta uurimustöö selgitas välja, et selliseid madala immuunvastusega lapsi on USA-s 4,7%. (3)

Quebec, Kanada (4) ja Hiina uuringud (5) näitavad, et leetrite puhangud toimuvad ka väga kõrge vaktsineerimise protsendi juures (95-97% ja isegi 99% juures). See on võimalik seetõttu, et vaktsiini mõju kaob ajapikku ning vaktsiin ei anna sellist eluaegset kaitset, mille saab haiguse läbipõdemisega.

“Leetritesarnane sündroom” on vaktsiini üks kõrvalmõjudest. Nii teatab meile vaktsiini infoleht. (6) Kui laps haigestub pärast vaktsineerimist leetritesse, siis määratletakse see kui “leetritesarnane sündroom” ja leetrite statistikasse see ei jõua. Sellise hookus-pookuse tõttu ei ole praegune statistika enam usaldusväärne.

Sageli unustatakse suures propagandamasinas, et loomulik immuunsus ja vaktsiiniga saadud immuunsus on kaks erinevat asja. Loomulik immuunsus on eluaegne, mis kandub läbi rinnapiima ka lastele. Vaktsineeritud immuunsus on ajutine ja nende emade rinnapiim ei kaitse enam last.

Leetrite mitteavaldumiseks on vaja, et populatsioonis oleks 68% inimesi loomuliku immuunsusega. See tagab karjaimmuunsuse. Vaktsiinidega tekitatud antikehadest ei piisa leetrite puhul aga ka 90-97% olemasolu korral ning inimesed nakatuvad vaktsineerimisele vaatamata. Ehk teisisõnu – ei ole õige panna võrdusmärki karjaimmuunsuse ja vaktsineerituse astme vahele. Need ei ole samad asjad.

(6) http://193.40.10.165/SPC/Hum/SPC_11050.pdf
(5) https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/24586717
(4) https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/23264672
(3) 2007 aasta töö:
https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/17339511
(2) Polandi töö 1998: https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/9463343
(1) Polandi 1994 töö link: https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/8053748

Kes vähegi inglise keelt jagab, saab siit näiteks pisikese ülevaate.

Samuti on liialdatud väited, et vaktsiinid päästsid meid kõigi nende haiguste ja jubedate surmade eest, mis meile väidetakse (lastehalvatus ja rõuged kuuluvad sinna hulka. nende ajalugu on veel eriti põnev, kes viitsib uurida). 200 aastat tagasi oli tänapäevaga võrreldamatud sanitaarsed olud nii majapidamises kui haiglates. Järk-järgult paranesid teedevõrgustikud, sealt ka toitumisharjumused (ja mis on immuunsüsteem ilma hädavajalike vitamiinide-mineraalideta. vastupanu haigustele 0), kanalisatsiooni ja veevärgi arengu tänuväärne kõrvalnähtus oli asjaolu, et rahvas sai puhast vett ning ei pidanud enam põlvest saadik pasa sees elama. Põhjuseid on jällegi rohkem kui ma siin jõuan loetleda, neist saab igaüks lugeda, sest iga haiguse kohta on eraldi peatükk, mida siin kiirelt ja kompaktselt kokku ei võta. Näiteks raamatus “Dissolving Illusions” on olemas laiapõhjaline ülevaade, kes tahab ja keda huvitab, uurib ise. Minu jaoks oli teetanuse osa veel eriti õõvastav ning tobe, sellest on Humphriese video ka allpool. Aga muidu, kes viitsib, leiab osa infot ka siit:  https://archive.org/details/DissolvingIllusionsDiseaseVaccinesAndTheForgottenHistory

Paar näidet:

leetrite haigusjuhtumid olid langustrendis ammu enne vaktsiinide kasutuselevõttu

läkaköha – ka langustrendis enne vaktsiinide kasutuselevõttu

huvitaval kombel on difteeria puhul näha hoopis märgatavat haigusjuhtude tõusu

Mõndade asjadega on nii, et rahu sünnib enesekindlusest. Ma olen viimaste aastate jooksul läbinud metamorfoosi, mis koosnes etappidest “loog, et tuleb vaktsineerida” – “tundub kahtlane, lükkan edasi” – “uurin veel ja põhjalikumalt” – “pigem keeldun, kuigi natuke pablan”. Praegu on käes uus etapp, mille ma võtan kokku täiesti kerge südamega ning teadmisega, et mu valikud sünnivad nüüdsest alates teadlikust seisukohast.
See südamerahu ei tulnud absoluutselt lihtsalt. See on ka põhjus, miks ma hakka iialgi kedagi veenma mitte vaktsineerima. Keegi ei suutnud mind paar aastat tagasi veenda seda mitte tegema. Isegi aasta tagasi ma oleks veel väga tugevalt kahelnud. Selleks, et mu praegune kindlustunne tekitada, on läinud meeletul hulgal materjali töötlemist ning umbes sama palju selle kõige tõesust kontrollides.
Ma ei julgeks siiani jätta süste tegemata, kui ma poleks ennast ise selle teemaga ära tüütanud. Aga minu jaoks on see oluline ja ma võtsin endal mingis mõttes kohustuse välja selgitada, mis siis põnnide jaoks tegelikult parem on, sest plikatirtsu sündides mul neid teadmisi ei olnud ning lapsega haiglas olemise valu saatel andsin ma iseendale vande, et ma teen kõik endast oleneva selleks, et oma laste tervisega mitte mässata. Selle jaoks tehtud töö ei piirdu ainult probleemiga, kas vaktsineerida või mitte. Eraldi tuleb vaadelda IGAT HAIGUST, selle levikuviise, epidemioloogiat, süstide pakutavat kaitset, samuti välja selgitada haiguse ajalugu, miks levis, miks peatus (ja üllataval kombel ei ole alati vaktsiinid selle taga, osad epideemiad said just uuesti alguse ajal, mil hakati rahvamasse süstima) ning kui suur tõenäosus on see saada, kellele on ohtlik jne. Näiteks on hulgaliselt uuringuid, mis tõestavad C-vitamiini löökannuste efektiivsust läkaköha, teetanuse jt haiguste ravis. Leetrite puhul on veel oluline A-vitamiin, sest leetrid õgivadki just A-vitamiini ning selle puudus võib viia tüsistusteni (sealt ka silmade valgustundlikkus). Näiteks kui otsustakse vaktsineerida, tuleks teada seda, et lapsele peab süstimise ajal olema väheke kõrgem c-vitamiini tase, sest vaktsiinide lisaained hävitavad seda meeletus koguses. Nii võib väiksematel lastel tekkida kiirelt skorbuudilaadne seisund ning hullemal juhul on seda seostatud ka imiku äkksurma sündroomiga (jään praegu selle uuringu lingi võlgu, kuid dr. Andrew W Saul on ka sellest oma raamatus juttu teinud). Paras c-vitamiini hulk vähendab ka kõrvaltoimete tekkimise võimalust.
Seejärel on küsimused, kas lapsel võib olla varjatud immuunpuudulikkus või on ta hoopis geneetiliselt mõne haiguse vastu immuunne, tuleks uurida riiklikke immuniseerimisdokumente (väikese väljavõtte tegin siin). Seejärel võib juba süveneda sellesse, mis reaktsioone vaktsiinid näiteks raku-ja geenitasandil esile kutsuvad. Pubmedis saab alati uuringuid kontrollida.

Minu arvates võivad inimesed teha, mida nad õigeks arvavad ning ehk on kuskil ja millalgi olukordi, kui traditsiooniline vaktsineerimine tasub kaalumist (b-hepatiidiga emade imikud näiteks, kusagil eriti nakkusohtlikus piirkonnas töötamine vms). Küll aga leian ma, et see süsteem tuleks kaasajastada ja mitte LAUSvaktsineerida kõiki ja valimatult. Aga kes see tahaks WHO vastu võitlusse astuda.
Me puutume iga päev kokku miljardite bakteritega ja haigustega, aga imekombel ei põe neid kõiki. Immuunsüsteemiga tuleb osata ümber käia, et see oleks müürina ees ega laseks igasugusel jamal keres elama hakata. Ka see on eraldi teadus ning uurimist vajav valdkond. Ning ühtlasi on see teine põhjus, miks ma ütle inimestele “ärge jumala eest vaktsineerige!”, sest siis on neid vaja teha teadlikuks ka selles, kuidas haigusi eemal hoida. Minul ei ole seda aega ja energiat, selle leiab (või ei leia) suure tahtmise korral igaüks ise.

Ma alustasin sellest, et lugesin läbi Dr.Suzanne Humphriese biograafia, põhiliselt selle pärast, et mulle lihtsalt biograafiad meeldivad. Seejärel tuhnisin läbi suure osa ta videotest ning loengutes annab ta alati viiteid oma väidetele, mida saab kontrollida PubMed-is, kui sisse lüüa vastav slaidi all olev numbrijada. Põhjus, miks ma just teda siin üle-eksponeerin, on lihtne: ta selgitab asja täiesti loogiliselt, lihtsalt ja mis põhiline – tõestab oma väiteid.

Paraku näen ma praegu, et Eesti karjub ühe erapooletu arutelu ning faktide analüüsi järgi, kus ei toimu mingit pidevat teineteise tõrva ja sulgedega üle valamist ning verbaalset mollipeksmist. Kopp on ees alusetutest (justnimelt, alusetutest) süüdistustest ning sellest, et ollakse valmis oma ARVAMUSE (justnimelt, ARVAMUSE) eest kurikad ja tõrvikud kätte krabama. See ei ole arvamiste koht. See pole religioon, kus igal ühel võib olla oma jumal ja siis me vaidleme, kelle jumal on õilsam ja õiglasem. Siin on FAKTID, siin on TEADUS, siin on meditsiin, anatoomia, füsioloogia, immunoloogia, epidemioloogia ja sada muud -oogiat, milles orienteerumiseks on vaja rohkem kui läbi lugeda kellegi (enamasti) hüsteeriline arvamuslugu. Vaadelda tuleb fakte, statistikat ja tõelisi tagamaid. Isegi eraldi juhtumeid, kui vaja.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kokkuvõttes tahan ma öelda, et asjad ei ole nii labaselt mustvalged, nagu meile tihti serveeritakse. Eriti nii keerulises valdkonnas nagu seda on vaktsineerimine. Teiseks las igaüks teeb ise oma valikuid ja ärme tao teineteisele selle eest kurikaga kuklasse. Ükski vanem ei tee seda, mis ta arvab, et ta last kahjustab ning püüab ikka leida viise, kuidas oma last maksimaalselt kaitsta. Ja selle parima lahenduse välja selgitamine ning sellega elamine on igaühe enda südamel. Ma ei arva, et ma olen targem kui arstid ning enda valdkonda jagavad inimesed, ma pean ennast selles teemas alles küllalt võhikuks ning õpin ja uurin järk-järgult midagi juurde. Ma olen alles varba vette pistnud ning kogunud tegelikult infot iseenda jaoks, et ise oma otsustes kindel olla. Aga ma näen oma silmaga, et päris kõik meile räägitu lihtsalt ei ole vettpidav ja see teadmine hoiab mind valvsana ning ajendab igasuguse kisendamise, sildistamise ja sõimamisele kuluva energia suunama selleks, et selles kogu kompotis jätkuvalt selgust saada. Kindlasti leiab keegi, et isegi see jutt on alusetu ning täiesti põhjendamatu, aga mõne jaoks ongi ainus õige versioon see, mida tema usub ning tõstab õhtupalve ajal käed taeva poole ja soovib mulle ning teistele sõgedatele mõistust, aru ja ajusid. Aitäh!

Minu jaoks on lihtsam kannatada seda kui keegi mind selle jutu eest tohlakaks peab kui teadmisega, et ma teen oma valikuid kellegi teise teadmisi ja arvamusi usaldades. Viimane kogemus näitas, et vastutus on igal juhul minu õlul ning ma uurin enne selle teema lõhki kui midagi oma lastele teha lasen. Ma suudan elada ka sellega, et ma ei lähtu kõigi jaoks mugavast versioonist, kuid ma tunnen palju suuremat kindlust selle üle, mida ma tean, kui selle üle, mida ma usun.

Peace out