Varjatud tervisevalemist

Pilt Google-st

 

Väljavõtteid Jüri Lina raamatust “Varjatud tervisevalem”. Peatükk “Vaktsineerimise karuteene”, lk 184-204. Lina ise arst ei ole, aga raamatu lõpus on 4 lehekülge viiteid raamatutele ja allikatele, mida ta kompaktselt kajastab. Suures osas ongi ta tegelikult vahendaja, sest igasugused juhtumid, faktid ja statistika on varustatud vastavate viidetega. Osad on vanemad, teised uuemad, aga olemas nad igal juhul on, niiet alati on võimalik esitatud infot üle kontrollida. Ma ise ei ole seda veel teinud, niiet ei tasu seda kõike siin päris puhta kullana võtta, aga mõtlemist ja uurimist võib küll leida. Ma olen seni jõudnud C-vitamiini osani ning selle kohta küll tõendeid ja paikapidavust leidnud. Uuringuid leiab näiteks PubMed-ist.

Minu jaoks tundus põnev. Muidugi ma siia tervet peatükki välja ei kirjutanud, kellel pakub huvi, saab ise lähemalt uurida. Muidugi on vaktsiinide, ravimite ja ravivõtete teema kordi laiem kui see väike väljavõte siin. Laiem kui vaid poolt ja vastu olemine. Mõistusega võttes tuleb ikkagi oma silmaringi laiendada, kuid kõigepealt terad sõkaldest välja noppima ning lähtuma teadusest. Pelgalt foorumitest leitud ja pähemääritud jutu põhjal kaugele ei jõua, niiet tuleb mõelda, mis on allikas ning kust ta toitub. Kriitlise meele säilitamine peaks olema iseenesest mõistetav, eriti kui jutt käib tervisest ja lastest, seda enam, et sageli on suurimaks vaenlaseks vabatahtlik teadmatus ja liialt naiivne usaldamine.

Hippokrates ütles 2400 aastat tagasi: “On kaks võimalust: kas teada või uskuda, et teatakse. Teadmine on teadus. Uskumine, et midagi teatakse, on võhiklus.”

( /…/ – jätan teksti vahele. )

Margaretha Hellsten, kes on Stockholmis aastaid töötanud nii lastearstina kui ka psühhiaatrina, peab kaitsepookimist ohtlikuks. Ta nõustus oma hoiakut lähemalt selgitama.

“Vaktsiinid koosnevad nõrgestatud või surnud bakteritest või viirustest. Ametlikult põhjendatakse nende kehasse viimist sellega, et stimuleerida immuunsüsteemi. Iga rakk tunneb tavaliselt ära omaenda organismi osakesed, kusjuures sissetungijate kahjustamine on vere valgeliblede ülesanne.
Kaitsvaid valgeliblesid leidub kahte liiki. Ühed (neutrofiilsed granulotsüüdid) kasutavad sissetungijate vastu keemiarelva, saabudes kähku kohale. Selles võitluses võivad otsa saada ka oma rakud. Seejärel tulevad eksperdid – monotsüüdid. See on valgeliblede teine oluline rühm, millel on ümmargune tuum. Nad uurivad sissetungijat lähemalt, kandes oma avastustest ette lähimasse keskusesse – lümfisõlmedele. Seal õpetatakse kähku välja eliitjõud, mida nimetatakse B-lümfotsüütideks, relvastatakse antikehadega ning saadetakse ohupiirkonda. Antikehad sobivad hästi sissetungijate struktuuriga.
Alati neist jõududest siiski ei piisa. Leidub veel eriüksus, mida tuntakse T-lümfotsüütidena. Neist on räägitud seoses AIDSiga.

Ametlik propaganda ütleb, et pärast kaitsepookimist on nood lümfotsüüdid valmis meid eluaeg kaitsma, rünnates haigusollust iga kord, enne kui see midagi paha jõuaks teha. Uinutav teooria! Tegelikult ei ole üldse mõistlik inimkehasse suurtes kogustes viia surnud või nõrgestatud viiruseid, millele on lisatud toksilisi konservate. Mida rohkem on meis sõbralikke baktereid, seda tervemad me oleme. Vaenulikud elemendid jõuavad kudedesse harva ja üheskoos mitte kunagi. Nn kaitsepookimiste puhul jõuavad nad aga kudedesse korraga. See kutsub esile immunoloogilise šoki. Organism hakkab kohe tootma antikehasid. Peab aga olema seda, millest toota. ”

Mis siis immuunsüsteemis õieti toimub?

“See on nö jalust rabatud.Pärast tavalisi vaktsineerimisi võib kuni 70% meie antikehadest olla hõivatud leebete lastehaiguste kantseldamisega. Need pole üldsegi nii ohtlikud, nagu ametlikult väidetakse. Tavaliselt astub nende haiguste vastu välja üksnes 37% antikehade varust. Võite kujutleda, kuivõird koormatud on immuunsüsteem ülejäänud elu vältel, kui peamie võitlema palju ohtlikumate haiguspisikute vastu. Lisaks tuleb pidevalt kahjutuks teha ka allergiaid tekitavad aineosakesi.

Leidub arste, kes on avalikult neelanud suures koguses koolerapisikuid, et näidata ametlike vaktsineerimisteooriate paikapidamatust. Kui neid mikroorganisme vaktsiinina tervele inimesele süstida, ei juhtu midagi hullu. TÄnapäeval on aga täiesti terveid inimesi väga vähe järel. Alatoidetud või ebatervislikult toidetud laste vaktsineerimise tagajärgi kirjeldab dr Archie Kalokerinos oma raamatus “Evert second child” (“Iga teine laps”). Nimelt suri Austraalia mitmes piirkonnas pärast vaktsineerimist iga teine põliselanike laps. Archie K. oli vastutustundega arst ja andis lastele enne vaktsineerimist suures koguses C-vitamiini. 10-aastaseid said koguni 10 grammi päevas, viieaastased 5 grammi mitu päeva enne süstimist. Lisaks anti neile veel 25 mg tsinki. Väiksemad said vastavalt vähem. Seejuures keeldus doktor vaktsineerimast lapsi, kel esines vähimaidki põletikulisi sümptomeid. 
Tänu nendele ettevaatlusabinõudele ei surnud kahe aasta vältel ainsatki dr. Kalokerinose hoolealust. Üksnes nõnda kaua lubatigi tal oma programmi teostada. Kui lastele C-vitamiini ei antud, suri neist iga teine immunoloogilise šoki või halvatuse tagajärjel. Hiljem ka mingi nakkuse (nt kopsupõletiku) tõttu. 

!! Vaktsineerimine toob alati kaasa suurenenud vajaduse C-vitamiini järele. Selle vaegus nõrgestab immuunsüsteemi. Alla 10-aastastel lastel pole see süsteem veel täielikult välja arenenud. Tavaliselt on vaktsineerimisi ette võetud enne 10. eluaastat.”

Kas on ka lähemaid andmeid?

“Vaktsineerimise kahjulikkuse kohta on ilmunud hulk kirjandust. Nimetan mõned teosed: Ida Honorofi ja Eleonora McBeani “Vaccination: The Silent Killer”, Walene Jamesi “Immunization: The Reality Behind the Myth” ning Fernand ja Simone Delarue “Impfungen, der unglaubliche Ifftum”, millele on eessõna kirjutanud med.doktor Gerhard Buchwald. Neis kõigis toonitatakse, et just vaktsineerimine põhjustab väikelaste kurikuulsat äkksurma. Inglismaal sureb 2000 väikelast aastas, Saksamaal koguni 5000. Soomes on see näitaja 6 last iga 1000 kohta. Sedagi on välja palju. Need lapsed olid vaktsineeritud paar nädalat enne surma.

Samalaadsed uurimused on neid andmeid vaid kinnitatud. Lahkamisel selgus, et 95% lastest oli saanud viirusliku nakkuse või oli neil tekkinud nahhuslik seisund kõhunäärmes, neerudes ja põrnas. /…/ Ametlikuks diagnoosiks polnud vaktsiinikahjustus, vaid “tundmatu põhjusega väikelaste äkksurm”. Näiteks 1979 suri kaheksa last vahetult pärast kolmikpookimist, põhjuseks äkksurm. Seejärel peatasid arstid need vaktsineerimised. Pärast ametlikku uurimist sedastati, et kolmikpookimisel ja laste äkksurmal polnud mingit seost, sest vaktsiin lihtsalt ei saa surma põhjustada. /…/

Inimesed on erinevad. Mõni vajab mõnda toitainet kümme, sada ja isegi tuhat korda rohkem kui teine, see on tingitud geenidest. Ka mõjub vaktsineerimine erinevalt. Uurimistulemused näitavad, et läkaköhavaktsiin on põhjustanud ajukahjustusi. OSa lastest, kes elavad vaktsineerimise kergemalt üle, kannatab hiljem krooniliste vaevuste, sh allergiliste häirete, astma ja unepuuduse käes. /…/

Kui viirusel õnnestub raku tuuma sisse tungida, võib ta üle võtta sealse programmi ja toota kapsliga viirusi. Tagajärjeks on äge nakkus. Kui keskkond aga viirusele ei sobi, tüürib ta raku tegevust üksnes osaliselt. Näiteks kroonilise astma puhul. Viirus võib jääda ka latentsesse seisundisse, andmata endast vähimatki märku. Vaid aeg-ajalt muutub ta aktiivseks. Näiteks kui langeme stressi või oleme külmetanud. Organismi nõrgastudes viirus tavaliselt elavneb ning paljuneb kiirelt. Stressi möödudes pole temast jälle mingit märki. Selline olukord võib kesta kaua.
Kaitsepookimiste puhul organismi sattunud viirused nõnda talitavadki. Paljud viirused tekitavad ka vähki, kusjuures mõnikord lööb vähk välja evolutsiooni läbiteinud viirusest nakatunud järglasel. Seega võivad kaitsepookimiste tõsisemad tagajärjed ilmneda alles järgmisel või isegi ülejärgmisel põlvkonnal. /…/ North-Carolina arst dr. Fred R.Klenner, kes ravib ka suurte C-vitamiini annuste abil, rõhutas, et paljude tema kolleegide järeldusel on lastehalvatusvaktsiin põhjustanud leukeemia leviku USA-s. Dr. V. Guyonnet-Duperat (Pariis) kirjutas juba aastal 1955 ajakirjas “Press Medical”, et kaitsepookimised vallandavad leukeemiaplahvatuse. Ateena professor Leon Gregoraki, keda Kreeka TA kõrgelt hindab, on toonitanud, et tänapäeval levivad ennekuulmatult vähk ja vaimne alaareng ning kui vähegi võimalik, ei tohiks oma keha reostada vaktsiinidega. Põhjus on ka arstimite, vaktsiinide ja kemoteraapia kuritarvitamine. Selleks, et saavutama vähi vähese esinemise, tuleb lõpetada liialdused nii ravimite, kiiritamise, antibiootikumide kui ka vaktsiinidega, sest need ei ole muud kui mikrobioloogilised mürgid. (Olukorda on halvendanud kurgumandlite kõrvaldamine. On ju mandlite ülesanne viirusele vastu astuda).

/…/

Millised olid lastehalvatusvastase vaktsineerimise tagajärjed?

“Lastehalvatuse viirust võis leida reostunud viljas või piimas. Peamiselt haigestuvad lapsed vanuses 6 kuud kuni 3 aastat. 1930. aastal vähenes haigestumus kuni 80%, sest vilja hakati hoidma hügieenilisemalt. Teaduslikult on kindlaks tehtud, et nii difteeria kui ka lastehalvatuse levik Euroopas ja USAS oleks 1950. aastail iseenesest lakanud. Takistas vaktsineerimine. Niisiis võivad mõlemad haigused lähiajal koguni aktiviseeruda. Meedikud on ka märkinud, et 95% maakera inimasukatest on lastehalvatuse suhtes loomupäraselt immuunsed. Seetõttu pole vaktsiinist kui bioloogilsest relvast iialgi juttu tehtud.
Portugalile kuuluval Madeira saarel oli lastehalvatus täiesti tundmatu, kuni seal hakati tegema vaktsineerimisi. Tagajärjeks oli epideemia, haigestus sadakond last. Soomes puhkes lastehalvatusepideemia 1984. aastal. 7 last 9-st oli vaktsineeritud. Üks laps suri, kuigi teda oli lastehalvatuse vastu viis korda vaktsineeritud.

Mida öelda tuberkuloosi leviku kohta?

“Loomulik immuunsis tuberkuloosi suhtes hakkas tekkima 1890. aastaist. Kaitsepookimisi alustati alles 1945-46. Hollandis ei ole enam vaktsineerimisi tehtud ning tuberkuloos on seal ka peaegu tundmatu. Ent Soomes korraldati massilisi vaktsineerimisi – lastevanemate vastuseisust hoolimata. Tagajärjeks oli kogu Euroopas enneolematu hulk haigestumisjuhte. (Lisainfot tuberkuloosi kohta: http://www.terviseinfo.ee/et/valdkonnad/tuberkuloos/tuberkuloosihaigestumus-eestis )

Millised on olnud suurimad vaktsineerimise katastroofid?

“Pärast Esimest Maailmasõda 1918-19 hakkas levima hispaania grupp. Sõja ajal vaktsineeriti vaktsineeriti USA-S iga mobiliseeritu kõigi tollal tuntud vaktsiinidega. Paljud langesid seejärel surnult maha. Reised täitsid viimase kui ühe sõjaväehospidali. Sealt lahkusid nad sõjainvaliididena ning vaimsete puuetega, ilma, et nad oleksid sõtta jõudnudki.
Sõjaleerides puhkesid koletislikud taudid, mis nõudsid rohkem ohvreid kui lahingud. See tragöödia mõjus kaasa, et Inglismaal lõpetati sundpookimised. USA sõjajärgses vaktsineerimiskampaanias öeldi, et kuna sõdurid naasevad võõrastest riikidest ilmselt hirmsate haigustega, siis tuleb kõik kodanikud, mehed, naised ja lapsed vaktsineerida riigi huvides. Aastail 1918-19 meenutasid paljud ameeriklaste asulad tondilinnu. TÄnavad olid olid inimtühjad, sest kõik lamasid voodis. Kontorid ja poed olid kinni. Neil vähestel, kes polnud vaktsineeritud, oli eriti palju tööd. Pealegi pidid nad haigete eest hoolitsema. Üldiselt nad nad ei haigestunudki hispaania grippi. /../

“USA teadlased Harris H.Coulter ja Barbara Loe Fisher on toonitand, et ametlikud (neuroloogiliste kahjude) arvud jäävad tegelikkusest väga kaugele. Nad viitasid 15-20% Ameerika koolilaste suurtele õpiraskustele. Kolm miljonit last peab võtma lisatunde. Teadlaste järeldusel on see otseselt läkaköhavastase pookimise tagajärg. Londonis on nõutud hüvitist just peamiselt läkaköhavastase vaktsineerimise tagajärgede eest. (Ise kirjutasin just loo HEV-laste enneolematust rohkusest)

/…/ Prof. Fernand Delarue on kirjutanud: “Vaktsineerimisega põhjustatakse iseloomu muutusi terves põlvkonnas. Kontsentratsioonivõime ja kriitiline mõtlemine halvenevad, ärritatus ja kartus suurenevad. Kujunevad vormitud ning atoonilised inimesed, kes vaevalt on millestki huvitatud. Nad on ängis ning kinnised. Usutavasti leidub ka teisi põhjuseid, aga pole kahtlust, et vaktsineerimine muudab inimeste käitumist, neist saab ilmetu inimmass.

Rootsis on käinud loenguid pidamas loodusteaduse doktor Viera Scheibner Austraaliast, maailma juhtivaid vaktsineerimiskahjustuse eksperte. 1998. aastal oktoobri algul oli Jüri Linal võimalus temaga pikemalt vestelda. Ta kinnitas dr. Margaretha Hellsteni arvamust, et vaktsineerimistel pole mingit arukat seletust.
Dr. Scheibner on läbi lugenud 60 000 lk-d arstiteaduslikku kirjandust, leidmata neist vähimatki kinnitust vaktsineerimise kasulikkusele. Hoopis kahjulikkuse kohta on ta tõendeid leidnud. Selle kõige põhjal on ta kirjutanud kolm raamatut. Koos abikaasaga hakkas ta uurima väikelaste hingamist. Oma kohkumuseks avastasid nad, et hingamishäired tabasid lapsi vahetult pärast vaktsineerimist. Selle tagajärgedega on Scheibneri andmeil seotud 95% väikelaste äkksurmadest. Lisaks on just vaktsineerimine põhjustanud ohtlikke epideemiaid. / Veel kirjutab sellest näiteks Walene James.

/…/ Vaktsineerimiskahjustuste ohvritele on USA-s hüvitiseks aastail 1976-2006 makstud 2 miljardit dollarit. Kümneid miljoneid kroone maksumaksjate raha ka Rootsis. Kuna Rootsis on kahjutasude suurused erakordselt väikesed, katsetati seal näiteks 1968-1987 kahte läkaköhavaktsiini. Töö tuli katkestada, sest kaks last suri kohe ja teisi jäi haigeks. Paljud langesid koomasse. Sisaldavad vaktsiinid ju järgmisi aju kahjustavaid mürke: elavhõbe (nüüd tiomersaali nime all), formaldehüüd, alumiiniumfosfaat, alumiiniumhüdrooksiid (“Svenska Dagbladet”, 17.aug 1977 info). /…/ Scheibner arutles, et mis on mõte on lasta ennast mürkidega haigeks süstida, kui hoopis targem oleks hoolitseda, et kehas on piisavalt vitamiine ja mineraale, mis kaitsetöö ära teeksid. Narr oleks hakata sööma aspiriini selles usus, et siis ei tule peavalu.

Vaktsiinid pole sugugi nii tõhusad, nagu räägitakse. Vastupidi, on nad esile kutsunud ulatuslikke epideemiaid, mida on püütud maha vaikida. Ka ei pea paika väide, et tänu vaktsineerimisele oleme lahti saanud epideemilistest haigustest. Statistika näitab halastamatu järjekindlusega, et haigestumus vähenes juba enne vaktsineerimisi. /…/ Kui arst soovitab pärast tavalist kukkumist teetanusevastast süsti, annab see tunnistust tema harimatusest. Õigustatud on selline soovitus ehk vaid huumusehunnikusse kukkumisel. Teetanuse vastu ei aita ükski süst, on rõhutanud dr. Viera Scheibner. Küll aga aitavad nakkuse vastu suurdoosid C-vitamiini, kolloidhõbe, Aloe Vera ja Hiina päritolu lagritsajuuretee. Teetanusest päästab aga kindlalt 25%-line magneesiumkloriidilahus. Haigus on ravitav nelja süstiga, mida tehakse iga 12 tunni järel. Seda meetodit kasutas dr.Fumeron Saint-Jean d’Anglet haiglas Rocherfortis Prantsusmaal 1950ndatel.

/…/ Vene viroloog, bioloog ja meditsiinidoktor Galina Tšervonskaja on aastaid oma loenguil hoiatanud vaktsineerimiskahjustuste vastu, nimetades kaitsepookimisi bioloogiliseks sõjaks inimsoo vastu. Ta leiab, et vaktsineerimisel ei võeta üldse arvesse laste tervislikku individuaalsust ja organismi eripära.

/../ Läkakoha vastu soovitab dr. Humphries C-vitamiini ning mitte vaktsiini. Tänapäeval kasutatav antibiootikum teeb olukorra hullemaks. “Olen paljusid läkaköhapatsiente väga edukalt ravinud suurte C-vitamiini annustega,” teatab Humphries. Ta selgitab, et läkaköha tekitaja on toksiin, mis põhjustab oksüdatiivset stressi. C-vitamiin neutraliseerib selle mürgi, tõhustab kopsutalitust ning vähendab verejooksu silmadest, mis on läkaköha puhul tüüpiline. Pärast akadeemilist ravikuuri lööb välja sekundaarne põletik. C-vitamiini kasutamisel jääb see ära. Põhjus on lihtne: selle vitamiini mõjul muutuvad bakterite toksiinid vesilahustuvaks ja need väljutatakse kehast uriiniga.
Sama arst rõhutas, et on olemas rohkesti uurimusi selle kohta, kuidas C-vitamiin on päästnud raskesti haigete inimeste elu. Näiteks tuberkuloosi, veremürgituse, hepatiidi,teetanuse ja lastehalvatuse puhul.

Prof. Khursheed Jahani uurimus Bangladeshist näitab, et C-vitamiiniga saab edukalt ravida teetanust. uuriti 117 last ja noort. Kõiki raviti tavameetodil, kuid pooltele manustati ka 1 g C-vitamiini. Ükski C-vitamiini saanud lapsest ei surnud, ent tavaravi saanud patsientidest suri 74%. /…/ C-vitamiin neutraliseerib selle mürgi, mida teetanusebakter toodab.